Sellele kursusele registreerides ei oodanud ma, et peab nii tihedalt arvuti ees olema ja nullist kodulehte looma. Kodulehti olen ma viimasel ajal loonud just Joomla abiga ning ei ole üldse mõelnud, et erivajadustega inimesel puudub selline võimalus ja oskus. Nüüd saan tõepoolest aru, et algelise arvuti ja algelise internetipühendusega on võimalik muuta erivajadustega inimese elu elamisväärsemaks.

Kõige huvitavamaks osutus erinevate infotehnoloogiliste abivahenditest uurimine ja lugemine. Esmalt lugesin suure huviga läbi Kikase artikli ning siis asusin iga vahendi kohta juba ise internetist infot otsima. Otsustasin võrrelda just liitpuudega inimeste abivahendeid, kuna nägemis- ja kuulmispuude korral on päris suur abi juba kõne ette lugejast ja suurendamise võimalusest. Kahjuks ei tulnud mul pähegi lisada kommentaaridesse pilte, mis oleksid seda teksti veel paremini ilmestanud.

Muidugi oli huvitav lugeda ka erivajaduste ajaloo kohta ning erinevatest lastekaitse vormide toimimisest ja mittetoimimisest.

Mulle sobis väga hästi, et iga nädal tuli esitada üks töö, kuna siis ei kuhju kõik korraga sessile. Esimesed kolm tööd tegin korraga varem ära ning teised jooksvalt hiljem. Viimased kaks tööd jäid juba viimasele tähtaja päevale.

Ootused õppejõule on alati head teadmised antud valdkonnas. Ja ka see, et ta suudaks avardada mu maailmavaadet. Sel korral olid need mõlemad täidetud.

Oma kursusekaaslastel soovitan aega planeerida ja mõelda, et see on viimane õppeaasta. Ma ei arva, et aega peaks võtma pere või oma huvitegevuse arvelt. Tuleb lihtsalt natukene tööd ümber organiseerida ning jätta endale mingi kindel auk õppetöö tegemiseks.

Võrgusuhtluse analüüsimise teema all mõtlesin isikustatud Facebooki, Twitteri, Netlogi jne keskondade peale ning anonüümsete kommentaaridele ajalehtede interneti portaalides. Samuti tuli mõttesse ka naiste pere ja lastefoorumid, kus elatakse ennast välja ja jagatakse enda kogemusi teistega.

Kohati tundub, et ajalehe kommentaarid on stiilis, et "näe ma kirjutasin siia esimesena" ja teised lihtsalt elavad ennast välja. Olen ise ühe lähedase tuttava korral puutunud kokku sellega, et tema artikleid on kommenteeritud mitte just kõige positiivsemas mõttes. Selles suhtes tulebki mängu mõte, et ole inimene, sest sinu vastas on ju teine inimene. Pärast seda kaobki ära soov midagi kuskile kirjutada, kuna kui see natukene erineb ühiskonna üldisest arvamusest siis tambitakse see maha. Tuleb olla ses suhtes kriitiline ja lasta mitte oluline sopp endast mööda ja kuulda ja analüüsida asjalikke kommentaare. Kahjuks jõuab asjalikkudeni alles pärast sopa lugemist ja ka tugev inimene on ikkagist inimene.

Isikustatud foorumites jällegi om kahte tüüpi lähenemist, kas siis ollakse seal ise oma sõpradega kommuunis või siis on ettevõtted/poliitikud/koolitajad/ lauljad teinud endale profiili, kus nad teevad reklaami endale ja oma üritustele. Nüüd viimasel ajal muutis facebook oma sätteid ja ka sinu sõprade sõbrad näevad sinu poolt kommenteeritud pilti. Seega on väga palju musta informatsiooni persooni töölaual. Seda sätet ei ole ka lihtne muuta, kuid siiski on võimalik, et sinu kommentaarid ei lähe edasi jagamisele teiste ega ka sinu töölauale.

Ise pean ennast keskmiseks Facebooki kasutajaks, kuna ei lae ega kirjuta sinna iga tunni järel toimuvaid tegevusi. Käin küll mitu korda päeval sees ja loen teiste tegevusi. Olen osalenud mitmetes kampaaniates, kus loositakse auhindu või tasuta pileteid ja olen võitnud kolmel korral, seega täitsa asjatu koht ei olegi.

Mõeldes nüüd erivajadusega inimese peale siis on kõik need keskkonnad nendele inimestele mingil määral ohtlikud. Näiteks perefoorumites jagatud väärinfo tõe pähe võtmine. Vaimupuudega inimene võib võtta neid lugemisi tõe pähe ning võibolla jätab mõne hädaga arsti poole pöörduda. Sel juhul peab kindlasti erinevaid foorumeid lugeva või kuulava inimese juures olema keegi teine ja selgitama. Samas on selge see, et kui tegemist on liikumispuudega siis on virtuaalses kogukonnas tal kergem suhelda. Võibolla siis oleks mõistlik neil värskuse mõttes suhelda läbi skype või muude kaamera rakenduste kaudu, et hoida suhtlust reaalsena.

Allikad

Kikkas, K. (2011). Internetisuhtlusest. [17.10.2012]
http://beta.wikiversity.org/wiki/Haridustehnoloogia_ja_erivajadustega_inimesed/Internetisuhtlusest

Otsustasin analüüsida päevaõppe tudengi Eha Kondtratjevi kodulehte, mis on koostatud Montessori pedagoogika kohta.

Koduleht asub siin.

Kodulehte vaatama hakates häiris mind visuaalselt linkide olemasolu enne teksti algust. Viimasel lehel häiris ka see, et tekst oli kokku surutud, kuigi seal pidi olema kaheksa printsiipi. Muidu oli koduleht sisukas ja pildid viidatud. Üks pilt tundus kontekstiga kokku mitte sobivat.

Page Source'i lugedes ei leidnud piltidele pealkiru ehk siis kui pilti ei kuvata ei saa ka teada, mis seal pildi peal on.

Veebilehe standardsust kontrollisin Validaator W3C teenust kasutades. Üliõpilane mainis ka ise, et tal oli validaatoriga kontrollides palju vigu ja on näha, et kõiki ta ära parandada ei jõudnud. Validaatoriga lehte kontrollides olid peamisteks vea tüüpideks tühikud ja ka nagu minul  ise trükitud nurksulud, mis validaatorile lihtsalt ei meeldinud. Nagu näha õppis Eha seda kodulehte tehes palju ja see on ju põhiline.

Kodulehte suurendades oli tekst loetav ja ainult üks pilt kippus udusemaks minema.

Kodulehe värvitoonid on must tekst hallil taustal, mis teeb teksti lugemise kergeks. Ka kirjastiil ja suurus on head.


Allikad

Analüüsi alus – Kikkas, K. (2011). Ligipääsetav Internet. [10.10.2012]
http://beta.wikiversity.org/wiki/Haridustehnoloogia_ja_erivajadustega_inimesed/Ligip%C3%A4%C3%A4setav_Internet

Tugitehnoloogia korral on tegemist konkreetsete seadmetega, mis aitavad inimesel luua ühendust välismaailmaga.

Minu meelest on nägemispuudega inimestel ja kurtidel väga palju võimalusi ennast välismaailmaga ühenduses hoida, seega ma nende poolt kasutatavaid aparatuure ei käsitle. Ma keskendun pigem vaimu ja liitpuudega inimeste tugitehnoloogiale. Seega võrdlen kontseptuaalklaviatuuri tahvelarvutiga (puutekuvariga).

Kontseptuaalklaviatuur on eeskätt suunatud arengu- ja vaimupuuetega kasutajatele, kuid leiab kasutamist ka liikumispuuete korral. Tegemist on klaviatuuritüübiga, mille puhul iga klahv edastab mitte tähemärki, vaid terviklikku mõistet või sõna. Kui arvutiga tehtava töö iseloom on kindlalt piiritletud, võib sedalaadi klaviatuuri kasutamine suurendada oluliselt töökiirust.

Puutekuvar on tavakuvari eriliik, mille ekraan on kaetud puutetundliku materjaliga  ning suudab hiire asemel juhtsignaale vastu võtta. Seega on tegu kombineeritud sisend-väljundseadmega, mis võimaldab eespoolkirjeldatud funktsioone ühitades luua mõne puude korral väga efektiivse töökeskkonna - muid seadmeid ei pruugigi vaja minna, kui kasutatakse näiteks tarkvaralist klaviatuuriemulatsiooni.

Tegelikult ei olegi need seadmed niivõrd erinevad, kui sarnased. Kui klaviatuuri nupule saab programmeerida kindla käsu, näiteks mingi kodulehe avamine siis tahvelarvuti ekraanile saab samuti selle ikooni kuvada ja ühe nupuvajutusega see ka avaneb. Tulenevalt puude erisusest sõltub kumb süsteem valida. Mõlema kasutamise korral peab inimesel olema käes siiski see täpsus, et vajutada konkreetset klahvi. Kontseptuaalklaviatuuri saab kasutada ka mitmetes töövaldkondades, kus kindlad automatiseeritud tegevused on seatud klaviatuuri peale, seega see annab ka võimaluse puudega inimest tööl rakendada.

Kui mõelda rohkem tahvelarvuti kui puutekuvari peale siis see nõuab ka käega lohistamist, vajutamist ja korduvad vajutamised juba suurendavad pilti või vähendavad seda, seega selle kasutamises on juba rohkem detaile. Tahvelarvuti tundub hetkel rohkem kui vabaaja veetmise võimalus (mängud, internet) kui ka õpetamise (õpetaja valib mängu, seletab ja õpilane vajutab siis ühe korra kuskile eseme peale) ja blogimisvahend (teed pildi ja laed kohe üles). Samas on tahvelarvuti kompaktsem – kõik on ühes koos nii ekraan kui klaviatuur, samas kui kontseptuaalklaviatuuri taha on mõistlik ikka kuvar ühendada.

Tahvelarvuti eelis nutitelefonide ees on jälle tema suurus, millega on liitpuudega inimesel kergem hakkama saada kui pisikese nutitelefoniga. Kaasaegsed tahvelarvutid ei ole ka silmadele enam nii kahjulikud, kuna materjalid on ajaga muutunud.

Valik sõltub igast konkreetsest inimesest, tema puude raskusastmest ning tema vajadusest või mitte vajadusest suhelda välismaailmaga.

Allikad

Kikkas, K. (2011). Tugitehnoloogia. [25.09.2012]

http://beta.wikiversity.org/wiki/Haridustehnoloogia_ja_erivajadustega_inimesed/Tugitehnoloogia

Overlay Keyboards [25.09.2012]

http://www.overlaykeyboard.com/

Switch, overlay keyboard and touch screen software for children and adults with profound and multiple disabilities [25.09.2012]

http://www.dinf.ne.jp/doc/english/Us_Eu/conf/csun_98/csun98_014.html

Mis on IT ja erivajadused? Internet, kaldtee? Pärast mitme kodulehe sirvimist ja ka osade lugemist sain ma aru, et tuleb mõelda laiemalt. IT-d tuleb võtta kui tehnoloogia arengut üldiselt ja selle mõju puuetega inimestele ning arusaama sellest vajadusest kogu ühiskonna poolt.

Minu jaoks teadmine, et on olemas kohandatud klaviatuure, jalaga opereeritavaid hiiri, operatsioonisüsteeme, mida saab juhtida ilma klaviatuurita või siis ainult klaviatuuriga; lisaks veel teadmine, et on olemas tekstiga telefonid, videokõnede võimalus, puutetundlikud tahvlid (erinevates suurustes) – see kõik on loogiline ja iseenesest mõistetav. See kõik on vajalik, et puudega inimene saaks mingilgi määral ealda inimväärikat elu. Samas on need abivahendid tihti mõeldud pimedatele, kurtidele, liikumispuudega inimestele ehk neile kellel ei ole vaimset puuet. Vaimse ja liitpuude korral muutuvad minu meelest oluliseks puutetundlikud tahvlid ja ka kõnelevad arvutid.

Üks väga hea näide on autistist Carlyst, kes 11 aastasena hakkas vanemate ja teistega suhtlema läbi arvuti. See juhtus puhtalt läbi juhuse. Tema lugu võib vaadata Youtube’ist. Seal on näha kuidas ta saab tõepoolest arvuti abil lõpuks öelda, et ta tahab just nüüd juua ja just nüüd tualetti minna. Pärast selliste elementaarsete tegevuste sundolukorrast vabanemist võib tõesti tunda, et nüüd sa mõistad oma last ja temast võib keegi saada. Võibolla suudab ta mingil hetkel oma elust/päevast siiski ise hakkama saada. Ja see ongi ju iga erivajadustega inimestega töötava inimese eesmärk – võimaldada neil ise toimetada ja tunda, et nad saavad ise hakkama.

Huvitav oli lugeda ka, et vanuritele on välja mõeldud erinevaid andureid, et õnneteuse korral saab meditsiinitöötaja kiirelt kohale tulla. Seda võiks Eestis ka oluliselt rohkem kasutada. On küll hädaabinupud kaelas ja loodetavasti ka töötavad suitsuandurid laes, kuid tõepoolest kukkumisandurid, uputuse andurid – lihtne, kuid geniaalne. Nende aparatuuride olemasolu võiksid nõuda ka kindlustusseltsid.

Paratamatult tegeva õpetajana mõtlen ma kohe hariduse peale. Hetkel koolis tahvelarvutiga ringi käies olen nagu maailmaime ja kõik tahavad sealt mänge mängida, nutitelefone I kooliastme lastel veel pole ja arvutikasutus piirdub ka ainult mängude otsimisega otsingumootoritest. Sel puhul on muidugi ainukene lahendus SMART tahvlite kasutus, kuid hetkel ma ei ole veel aru saanud, kas tahvelarvutit on võimalik ühendada SMARTi taha nii, et laps saab samat mängu mängida SMARTi peal või töötab sel juhul SMART ainult projektorina???

Suur alateema on ka ühiskonna teadvuse avardamine, mis on mitme inimese elutöö, kes selle ette võtavad. Aga siis tekib mul mõte, kas kõik jälle peavad kõike teadma. Võibolla on parem igal spetsialistil jääda oma liistude juurde. Inimest inimesena hindama õpetab perekond ja sinna me pedagoogidena sekkuda ei saa.

Allikad

Kikkas, K. (2011). IT ja erivajadused. [25.09.2012]

http://beta.wikiversity.org/wiki/Haridustehnoloogia_ja_erivajadustega_inimesed/IT_ja_erivajadused

History of Assistive Technology [25.09.2012]

http://www.buzzle.com/articles/history-of-assistive-technology.html

Teen with Autism Finds Inner Voice [25.09.2012]

http://www.youtube.com/watch?v=U_GXVzZ0Unk

What is accessible electronic and information technology? [25.09.2012] http://www.washington.edu/accessit/articles?110

Minul valmis koduleht keelekümbluse teemal.
Kontrollisin ka seda validaatoriga, kuid mõned vead jäid siiski alles. Kõik vead on seotud sellega, et validaatorile ei meeldi minu arvuti poolt trükitud nurksulud. Selle vastu ei saa ma hetkel midagi teha. :) Proovisin avada kodulehte kahes erinevas brauseris ja ka tahvelarvutiga. Kõik lehed avanesid igal pool.

Tänan ül eest, sain lõpuks kuskile kirja meie töömeeskonna kolme aasta tegemised.

Lisan siia veel koha, kust saab võtta värvide nimetusi.

Ise ma haldan enda MTÜ kodulehte Joomlaga. Võibolla oleks hea ka see võimaluse korral programmi lülitada.

Veebilehe validaator HTML ja XHTML.

Esimene katsetus.

Puue on tabu.

Minu meelest on eripedagoogikat õppimise tulemise hetkeni puuetega inimestest rääkimine olnud tabu. Lugedes artiklit antiikaja Kreeka ja Roomast siis on selge, et need inimesed olid ühiskonna silme all, kas siis kerjuste või narridena. Olid lausa kogumisobjektidesks.

Mina olen sündinud 1983 aastal. Ei ole ma näinud oma lühikese elu jooksul ei pimedaid, kurte rääkimata vaimupuudega inimesi. Neid lihtsalt ei lastud tänavatele. Ei osanud ka ma selle peale mõelda, et sellised inimesed on olemas ja kuskil nad ju peavad olema. Ka pärast vabariigi taassündi ei hakanud neid rohkem liikuma. See on selgitatav sellega, et "Standardreeglid" võeti vastu alles 1995 aastal. Seega need, kes alles siis sündisid või olid noorte lapsevanemate lapsed hakkasid siis 5-7 aasta pärast ilmuma linnapilti. Ma võin rahulikult öelda, et ainukene kokkupuude puudega kuni 2000 aastani oli mul Jumalaema kiriku filmid ja multifilmid.

Puue kui tervisehäire.

Eugeneetika on minu jaoks üks raskemini mõistetav teadusvool. Loodus teeb ise oma korrektuure. Hetkel on võimalik sünnitada 500 g laps ja aidata ta elule. Veel 20 sajandi alguses ei olnud see võimalik. Seega oli palju nurisünnitusi ja ka haigestumis ning nõrgad lapsed surid ära. Milleks siis on vaja aretada veel eugeneetikat? Hakata hävitama inimesi, kes on saanud õiguse elule, sellepärast, et nad ei sobi siia hetkel ja praegu? Põletada neid. 20 sajandi alguses ei olnud ju enam Sparta aeg.

Muidugi on teine asi elu jooksul saadud traumaga. Sel juhul võib tõepoolest osutada nii palju kui võimalik erinevaid rehabilitatsiooniteenuseid, kuid selge on see, et igal konditsioonil tuleb mingi meditsiiniline piir ette. Kui ikka jalga enam ei ole, siis see asemele ei kasva ja tuleb leppida proteesiga. Nüüd tuleb uus dilemma. Nimelt üks proteesidega jooksja, pidi tõestama võistlustel osalemiseks "tavainimestega", et proteesid ei aita tal paremini joosta, kui tal jalad oleksid all... Kuhu see maailm on jõudnud?

Puue kui ühiskonna probleem.

Puue on olnud läbi aegade ühiskonna probleem. Ühiskond on kohustatud hoolitsema kõigi oma liikmete ees. Kes seda ei suuda puude pärast siis on ka neil õigus elamisväärsele elule. Sparta näitel võib öelda, et neil ei olnudki probleemi, sest nad lihtsalt hävitasid ära puudega inimesed, nagu ka Hitleri valitsusvõim. Nüüd võivad inimesed ju kahetseda oma tegusi, kuid ega see ei tee olematuks seda, mida nad on teinud ja milliseid kannatusi põhjustanud.

Näiteks puuetega laste väärkohtlemine on kül probleem, kuid seda on väga raske tuvastada ja keegi ei usu ju lapsi, eriti puuetega lapsi - räägib seal midagi omaette.

See paradigma võib muutuma hakata alles siis kui vanemad ei tee lastele peapesu ja kasvatavad juba oma lapsi selliste põhimõtetega, et puuetega inimesed on osa ühiskonnast ja neil on õigus elule. Kui õpikutes on pildid ratastoolis inimestest, kui tutvustatakse viipekeelt kõnelejatele lastele jne. Alles siis võib loota, et tulevad põlved mõtlevad ja tegutsevad teistmoodi.

Puue kui eluviis.

Väga kurb oli lugeda Kreeka ja Rooma ajalugu puuetega inimeste osas, kus nendega kaubeldi, kus igal rikkuril pidi olema oma väike inimene. Kuidas neid alandati - lasti seltskonna ees paljalt ringi joosta, kasteti sinepiga üle ja lasti toidu sees paljalt ameleda. Kasutati seksuaalselt omanike poolt ära ja just, et naised kasutasid puudega inimesi seksuaalselt ära. Lisaks pidi siis igas normaalses majapidamises olema mõni kurt või pime teenija ja nende eest oldi nõus suuremat raha maksma. Naeruväärne.

Samas need puudega inimesed, kellel oli raha või kellele nende omanikud pärandasid raha said siiski elada head elu, kuid see elu möödus neil üksinduses.

Kasutatud kirjandus:

BRIGNELL, Victoria. Ancient World. New Stateman, [29.08.2012].
http://www.newstatesman.com/blogs/crips-column/2008/04/disabled-slaves-child-roman
Children's Rights: Russian Federation. Law Library of Congress, [29.08.2012].
http://www.loc.gov/law/help/child-rights/russia.php#f15
Kikkas, K. (2009). Sisejuhatus teemasse: erivajadused läbi aegade[29.08.2012] http://beta.wikiversity.org/wiki/Haridustehnoloogia_ja_erivajadustega_inimesed/Sissejuhatus_teemasse:_erivajadused_l%C3%A4bi_aegade